hiPiTripp

Täiendasime oma pildialbumit internetis. Elu San Pedros ja teel läbi Guatemala üleval järgmistes albumites:
http://raigla.com/hipitripp/6
http://raigla.com/hipitripp/7
http://raigla.com/hipitripp/8

Tõmbame parimad palad ka blogisse sisse.

Endiselt parimad tervitused Guatemalast
Olavi ja Siim

QUETZALTENANGO aka XELA
Cobàni liikuma hakkasime siis esmaspäeval kella kolme paiku, mis osutus tunduvalt hilisemaks esimesesest plaanis hakata liikuma kell kaheksa hommikul, kuid õnneks ei ole vajadust ajaplaanist väga kinni pidada ja nii ei muutunud sellest suurt midagi. Esimesed tunnid sõitu möödusid meeldivalt ja jõudsimegi järgmisse suur linna, milleks osutus Quetzaltenango, ehk siis kohalikele Xela. Lootsime yhe tuttavaga seal kokku saada, kuid kuna tuli välja, et ta elab hoopis kahe tunni kaugusel sellest linnas, siis otsustasime ihtsalt vaikse õhtu veeta ja otsisime hosteli, ning kobisime magama. Hommikul pisike tiir linnapeal ja liikusime kohalikku supermarketisse, kus täiendasime oma söögipoolist, ehk siis kõvasti kuivikuid ja konserve. Kuna kõige odavamad on tuunikala ja sardiini konservid, siis kast neid täis ja edasi Huehuetenango poole.

HUEHUETENANGO
Sinna jõudes otsustasime raha säästa ja veeta öö meile jubearmasas telgis. Saime kohalikega jutule ja nad lubasid jätta auto nende hoovi ja telgi saime püstitada nende maja taha. Ma ei kahtlegi, et see telk on siiamaani meie kõige ebaõnnestunum investeering. Esiteks sinna ei mahu sisse ja teiseks ei pea see absoluutselt vett. (õppetund - kohalike keskmine pikkus on ~20-30cm eestlastest lühem ja seega nende kahe täiskasvanu telk on meile krdi väike). Aga öö sai seal veedetud, sest vahepeal küll tibutas, kuid see jäi järgi ja nii sain oma jalad uksest välja sirutada. Tulemuseks muidugi sääskede poolt söödud magamiskoti alt välja ulatunud kehaosad, kuid selle elab üle :-). Kuna meil toidukott oli telgi ukse juures, siis külakoerad haistsid seda muidugi ja tulid luurele, et mis head võimalik saada. Kuulsime koeri õues nuuskimas ja tegime häält. Koeras muidugi ehmusid ja järgmised pool tunnikest oli sisustadud kuulates kohalike koerte haukumisharjutusi. Õnneks viskas ka kohalikel üle ja mingi hetk suutsid nad koerad vaigistada. Saime silma jälle kinni kui hakkas järgmine hääleharjutus, seekord siis kuked. Kuna ka San Pedros viibides oli naabril kukk, kes andis ilusasti iga poole tunni tagant teada, et ta elab, siis see ei tundunudki nii hull, kuid ülesse igatahes äratas. Jõudis hommik kätte ja asi ei tundunudki nii hull, täitsa puhanud tunne oli. Asjad okku pakitud ja kohalikk pererahvas tänatud liikusime kohalike varemete juurde, mis olid kunagi olnud väga võimas kaitseehitis. Piilusime aia vahelt sisse aga tundus kuidagi igav ja otsustasime, et ei hakka oma raha sinna kulutama, ning põrutasime Cobàni poole.

HUEHUE to COBAN
Sõit sujus ilusasti, vahepeal sai proovitud, kuidas põrnikas külje ette võtab, kuna jäi arvestamatta sobilik sõidukiirus meie pidurite juures. Ja nii tuligi järgmine järsk kurv üllatusena, kuid õnneks oli asfalt kuiv ja xxx püsis ilusasti teel. Natuke adrenaliini läheb alati ju vaja :-). Liikusime pisikese värinaga kehas edasi kuni jõudsime jõeni Rio Chixoy, mille ületamiseks oli tehtud küll kena sild, kuid nad olid unustanud sinna edasisõitmiseks korraliku tee rajada. Tee läbis siis Sierra de los Cuchumatanes mäestikku. Sellist muda ja savi teed ei ole võimalik vist Eestist leidagi. Aga tänasime jälle oma õiget valikut, et olime ikka ostnud korraliku maastikumasina ja kordagi kinni jäämata läbisme tee edukalt. Vaated, mis avanesid olid sõitu väärt, vahest tundus, et isegi võimsamad mäed, kui lõuna-eestis, kuid jäägu see siiski lugejate otsustada, kui mõne pildi ülesse paneme. Jõudnud Cobàni otsisime magamiskoha ja jäime õhtule plaaniga hommikul edasi sõita, kuid juhtus nii, et silmad lahti tehes ja kella vaadates oli kell märkamatult pool viis saanud ja otsustasime ühe öö veel siin veeta. Õhtul vaatasime ka xxx üle, kuid kahjuks sai valgus ennem otsa, kui suutsime teha kindlaks meie vasaku esitule puudumise saladuse. Seega homme hommikul uuesti. Hea meelega kirjutaks ka kuupäevaliselt, kuid nendest pole meil õrna aimugi, nii et anname edasi ka õnnitlused Perttile, Otile, Irenele(vist veel alles tulemas, kuid kindlam ära soovida) ja kõigile teistele, kes arvasid, et oleme nende sünnipäevad unustanud...kõik on meeles, kuid siin lihtsalt raske teiega ühendust saada:-). Ja need postkaardid kuuldavasti pidavat teepeal kaduma minema :-).

See nädal jätkati edukalt eestlate kandmiseks igaveseks San Pedro La Laguna pueblo kaardile. Kui kunagi sinna lähete, siis kindlasti uhkelt ja säravalt eestlastena. Nädala lõpuks teadis pool publot eestlasi. Kuidas?

EESTLASTE ÕHTU
Ettevalmistused tehtud liikusime Michaeli poole. Uksekellad ja koputamine tulemust ei toonud. Vaja jätta teade. Kuidas? Paberit pole, pastakat ka. Aga kui sul on nuga ja kapsas söögi tegemiseks, siis on rohkem kui küllalt olemas! Silt kandis vilja ja Michael koos oma sõbranna Andreaga Ecuadorist leidsid meid peatuspaigast teel koju üles. Aeglaselt alanud õhtu hakkas hoogu võtma. Parim eestisöök kohalikest vahenditest, traditsioonilised pitsid külma viina ja õhtu kihutas edasi. Õhtul andsime kõik koos Alegre pubis väärt etenduse, mis lõppes vee ja õllesõjaga ning võimsa ühistantsuga. Kustumatu mulje pani kõiki baarisolijaid küsima, et kust riigist küll nemad on ja kuidas küll tahaks sead riiki külastada!!!

EL MANAGER – FRANSESCO
Mees, kes Mayab keeltekooli juhib ja meie elule palju mugavust ja vürtsi andis. Tema on üks nendest, kes paistis, et on kõigiga sugulane või siis tundis kõiki. Tema onutütar on Simoni (Alegre pubi omanik) naine jne jne Vaatasime koos teisipäeval ta vendade jalgpallivõistkonna mängu. Los Brothers – 5 venda mängisid selles võistkonnas ning samuti meie vulkaani ronimise giid. Ta isa on see aasta ka kohaliku jalgpalliliidu president...
San Pedro on ainuke koht Guatemalas, kus kohalik jalgpalliliiga mängud toimuvad aasta läbi iga päev. Tööpäeviti 2 mängu ja nädalavahetusel 4 mängu. See on kõik kohalike võistkondade vahel. Kuidas see võimalik on? 10000 elanikuga pueblos on 2 liigat. Kõrgemas liigas on 18 võistkonda ja teises liigas 40 võistkonda. Ehk, et iga kümnes inimene mängib võistkonnas. Vot see on tase. Meie rõõmuks Los Brothers võitis 3:2.

ÕHTUSED KEELETUNNID
Päevased kayaki lahingud järvel tehtud. Mis õnneks lõppesid alati paljude ümber minemistega. Eriti irooniline on see, et kui ajasime üksteist kayakkidega taga, siis enne kui jõuad teise ümber tõmmata kipub ta ise suurest põgenemisest ümber kukkuma  Kui läbimärgadena jalutasime tagasi koju, siis kohalik mees ütles „nüüd usun, et jumal on olemas!“. Iseenesest loomulik, sest isegi märgade särkidega tilkuvatega blondide juustega imeilusad tüdrukud kahvatuvad mägilaste kõrval, kelle paljad lihastes ülakehad päikest varjutasid!
Kuidas ühendada keele õppimine ja meeldiv ajaviide? Lihtne. Õhtul minna sõpradega pubisse lauamänge mängima. Kolmapäeval oli selleks hispaaniakeelne monopol. Eriti huvitav oli lugeda üllatuskaarte. Mõnikord ei saanud aru, et kas tuli ise maksta või maksti sulle. Alati võitisime meie . Reedel siis tähemäng Scrabble kolmes keeles. Hispaaniakeelsete sõnade eest oli topelt punktid. Päris hea viis aju peedistamiseks. Vaatad neid tähti ja mõtled, et kui palju ma siis selliseid sõnu tean... Need olid õhtud, kus tõestasime, et eestlased on krdima intelligentsed ja harivad ennast väga mitmekülgselt!

Neljapäev oli meil pidupäev. Imeline lõunasöök, mille Kerli tegi viis kõigil keele alla. Maisitulvikud, mis keedetud ja mõnusalt erutavalt soolatud... uuh. Ehtne eesti salat, kartulipuder, vorstid ja köögiviljad. See oli algus õhtule, mis tõi tähistamisi ja rõõmustamisi nii järve ääres metsas kivil vaadet nautides kui pueblo erinevates ööloomaaia puurides.

EESTI, EESTI, EESTI!!!
Laupäev on kindlasti üks parimaid päevi San Pedros. Muidugi sellepärast, et Eesti mängis Hispaaniaga. Tõeliste sportlastena alustasime turul laulmisega „see on sest, et tõusen vara, hästi võimlen ja harjutusi teen“. Värsked Tamalesid (kohalik toit – maisilehtedes maitsestatud maisimass – pudru moodi) ostetud – energiat on vaja. Ning võimlema järvele kayakkidega. Soojenduse järel panime eesti rahvariided selga. Lipud võtsime kaasa – näod värvisime ära ja mängu vaatama. Tulemust teate te kõik. Puhas Eesti võit 2 värvaga. Algne tulemus maailma 1. koha klubi ja 137. koha klubi vahel pidi olema 5:0 esimese kasuks, aga jäi ainult 3:0.
Koolis tehti pidu just laupäeval. Paljuski seetõttu, et kaks toredat eestlast olid lahkumas. Hommikust saadik tegid naised Tamalesid kartulist (parem ja kallim valmistamisviis). Istusime kõik oma kooliaias ja nautisime seda erilist õhkkonda. Küsisin El Manageri käest, et mis teeb Mayab kooli silmapaistvaks kõikide teiste koolide seas? Inimesed – nende soojus ja abivalmidus ning pingutused õpilaste heaoluks. Mees sõnast! Nii oligi. Sellist soojust ja hoolitsust tundsime iga päev. Enne õhtusööki oli meil au anda üle kingitus koolile, milleks oli Eesti lipp. Lipp lehvib ilusasti koolis on spioonide viimane info. See on üks asjadest, mida peate kindlasti tegema – otsima võimaluse kuidas kohalike koos veeta õhtu alates toidu valmistamisest, selle küpsemisest (samal ajal saab pikalt pikalt juttu rääkida) ning ühise söömiseni. Nad pole küll suuremad toosti ütlejad, aga on rõõmsad kõikide ilusate sõnade üle :-)

Teine asi, mida peate tegema on kohalikku mängu pubis vaatama. Mitte lihtsalt vaatama vaid vaatama kui tulihingeline vastasvõistkonna pooldaja. Guatemala mängis Trinidad & Tobacoga, kelle hümni ajal tuleb püsti seista kätt südamel hoida ja väga häälekalt rõõmustama. Naeratades vaatama purjus kohalikke, kes ei leia sellise õuduse jaoks enam sõnu ja ainult kätemärkidega suudavad oma tundeid väljendada. Huvitav, huvitav... mis küll juhtuks? Kuid kohalikud pubi sõbrad tulid soojalt soovitama, et lõpetaks selle mängu, sest kui juhtub Guatemala kaotama, siis hoia ja keela... Aga möllu ja emotsioone oli ikkagi kuhjaga!!!

VIIMANE PÄEV SAN PEDROS – Cara de Maya ja „saun“
Algas pühapäeva hommikuste pannkookidega. Kuna te viimati nautisite pannkooku pühapäeva hommikul? Kui ei mäleta, siis teate, mis oma lähedastele rõõmustamiseks peate tegema. Vaatasime viimaseid kordi vaadet järvele ja tundsime rõõmu, et tükike kodu on võimalik alati kaasa võtta igale poole maailma. Lõime autole hääled sisse ja läksime mäge nimema Cara de Maya (Maya nägu) vallutama. Imeline liikumisvahend vedas meid nagu nipsti Santa Clarasse, kust mäe otsa palju lühem maa. Vulkaani otsa ronides olime aru saanud, et kohalikud kipuvad liialdama ronimisaja lühidusega. Seekord olid nad väga lähedal. Nende 15minuti asemel läksime 20minutit tippu. Koht on väärt palju pikemat ronimist. Näha mägede vahel olevat imelist järve, järve taustal olevaid vulkaane on vaade, mis jääb alatiseks sinuga. Alla tulles arvasime, et seekord pääseme puhtalt ja kuivalt... kuid võta näpust. Vihma hakkas kallama ja autoni jõudes olime läbimärjad. Parim lahendus sellele on saun. See oligi järgmine elamus! Aga enne sauna natuke tänava tarkust. Kohalikud soovitasid, et autot kuhugi pikemaks ajaks parkides on kasulik paluda kohalikul sellel silma peal hoida. Me viisime asja edasi ja uurisime kohalikust kauplusest, et kas see koht on hea auto jätmiseks ja nii hoiti autol külalislahkusest juba kaupluse ees seisval autol silma peal. Isegi ajaleht oli pandud sumbuti peale, et vihm sisse ei sajaks.

Saun. Milline on siis kohalik saun? Savi tellistest ehitatud ringjas maja, millel pilliroost katus palmilehtedega. Kütmine toimus lihtsa ja loogilise tünniga. Tünn, mille üks otstest lahti ja väljast sai kütta. Sees siis ülejäänud tünn. Külgedele sai vett visates kuumust juurde. Erilise maigu andis saunale kortna ja tünni ühendus, mis täitis ruumi meeldivalt vinguga. Istusime silmad kinni ja loopisime (loe valasime õrnalt) vett tünnile ning aeglaselt saime isegi higi lahti. Kui omanik pani uue täie alla saime korraliku kuumuse kätte ja nautisime kuumust. Kõigil oli kindel plaan, et kui juhtub kunagi siia elama, siis korralik saun on kindlasti asi, mida oleks vaja ehitada.

Tagasiteel pidin oma karmavõlga kustutama. Käterätiga plätudes läbi linna jalutamine ja käterätist ilma jäämine peatänaval olid selleks piisavad. Kohalikud laulsid tänaval „put your hands up in the air...“ ja nii see juhtuski. Rõõmu kui palju. Rõõm jätkus kui nautisime ainult pühapäeviti tehtavat erilist õhtusööki. Lahkumise puhul kinkisime Alegre pubile Eesti lipu. Kindlasti lehvib ta seal ka teie külaskäigu ajal. Öelge, et olete Eestist ning omanik Simon või baarman Steve teevad teie olemise palju mugavamaks ja lõbusamaks.
San Pedro on üks kohti, mis oma kompaktsuse ja imeliste vaadetega ning erilise hõnguga võidab te südame!

Tere taas!
Lubasin küll järgmise blogi hispaania keeles kirjutada, kuid proovisin...jube lühike sai, kuid luban selle vea tulevikus parandada. Hetkel siis juba liigume edasi Livingston poole ja peatuspaigaks Cobàn. Alustame siis sealt,kust pooleli jäi.

JÄLLE KOOL!
Esmaspäev. Ilusasti triigitud ja pressitud koolivorm selga, mütsike pähe, lillekimp kätte ja koolipoole. Terve tee sai ilusasti(koledasti) koolikella lauldud ja nii need õpingud meil algasid. Reedene tund oli rohkem nagu soojenduseks. Tunnid siis iga päev kella üheksast üheni. Kuna ei mäleta hästi, mida eelmisesse blogisse kirjutasin, siis mõned asjad võivad korduda, kuid kordamine pidi tarkuse võõrasema olema. Õpetajaks õnnestus saada sama vana kohalik kui isegi ja nii meil rääkimist jagub. Olal õnnestus õpetajaks saada 26 aastane vanatüdruk. Kohalikel on komme oma hambaid kaunistada kullaga. Rikkamad lasevad tervest kullast hambad panna ja tiba vaesemad siis lihtsalt kullast võru ümber hammaste ja igal võimalusel nad demonstreerivad seda. Suht jube vaatepilt, kui aus olla. (eriti kui raha ainult ühe hamba raami jaoks ja naeratus siis nõnda viltune)

STUART ja MICHAEL WILLIAM KIRBY
Kuna leppisime kokku, et teeme kordamööda süüa, et üks päev siis tüdrukud ja teine päev meie. Rahulikult söödud ja joodud, ning ka kodused tööd tehtud, siis jalutasime linnapeal ringi ja kohalikku pubisse filmi vaatama. Kohtusime baaris kahe väljamaalasega. Esimene oli siis Stuart, kes oli sealkandis elanud juba 15 aastat ja kohaliku naisega kolm last. Tema lugu siis lühidalt selline, et paar korda siin käinud otsustas siia kolida ja mahepõllundusega tegelema hakata. Hakkas siis endale maja ehitama, kuid proovinud kõikvõimalikel viisidel saada majale korralikke uksi ja aknaid, otsustas ta need lõpus ise teha ja nüüd siis ongi puusepp, kes peab ka kohalikku pizzapaari, mida kutsus külastama reedel. Teine oli siis ameeriklane Michael William Kirby. Kunstnik, kes mööda maailma ringi rännanud ja nüüd aastaks ajaks ühe projekti raames sealkandis. Tema töid saate rahus internetist vaadata, nii et nautige. Tegemist mehega, kes on üks kolmest festivalidel 3D tänavamaalinguid tegevast mehest.
Ola vedas temaga esmaspäeva õhtul kihla ameerika jalgpalli mängu peale, mille ta kaotas. Karistuseks lubas ta joonistada meist pildid, kui talle need saadame. Samas kutsus ta ka meid teisipäeva õhtuks enda juurde, lubas meid kostitada. Teisipäeval siis võtsime poest veinid ja suundusime tema poole . Õhtu möödus vapustavalt ja leppisime kokku, kolmapäeval läheme kohalikesse soojavee basseinidesse. Õhtul siis thermaalide juures kohtudes osutus vesi selliseks, et jalgadelt tulid vist hetkega pooled karvad maha, kuid sisseistudes hakkas tasapisi harjuma. Siinkohal tervitused kõigilie tünnilistele, kellega koos unustamatuid öid on vees sulistatud. Igatseme! Sai meeldivalt aega veedetud ja eludest räägitud, ning panime kirja ka järgmise kohtumise, mis pidi aset leidma esmaspäeval, kus lubasime teha eesti sööki ja eesti jooki. Ehk siis liha ja viina. Neljapäeval võtsime rahulikult ja midagi suursugust ette ei võtnud. Reedel siis peale kooli oli minek Stuarti juurde pizzat sööma. Tuleb tunnistada, et kindlasti üks parimaid pizzasi, mida kunagi söönud.

PANAJACHEL ehk kuidas kohalikud tähistavad oma linna pühaku päeva
Laupäeval otsustasime minna Panajacheli, kuna toimusid suured pidustused ja see oli järve ääres suurim linnake. Kohale jõudes leidsime öömaja ja läksime linna avastama. Linn nagu iga teinegi sealkandis, kuid ainult turistidele käidi rohkem närvidele. Minnes linnaväljakule, kus olid kohaliku lõbustuspargi atraktsioonid, mis pealtvaadates tundusid VÄGA ebaturvalised, kuid ohutustehnika pole vist kunagi kohalike suurim trump olnud. Nö peotipphetkel hakati rahava keskele pandud torust rakette laskma ja kellel juhtus käes, midagi plahvatavat olema loopis seda. Ka meil tuli põletusmärgiga dressipluus ohvrite hulka lisada.
Kohalikel on kombeks mingi aeg teha üks tühi plats rahva keskele, kus siis kohalikud joodikud saavad rahus tantsida omavahel. Kuna meil kellelgi väga vajadust sinna tantsima minna polnud ja ka olemine oli kaine, siis otsustasime sööma minna. Söögid on siiamaani kõik sellised keskpärased olnud, et ühtegi maitseelamust saanud ei ole. Ka see õhtu möödus rahulikult ja suht varakult sai magama mindud. Pühapäeval tagasi San Pedrose ja kuna plaane ei olnud, siis läksime vaatama kohalikku jalgpallimängu. Kahjuks jõudsime kohale alles lõpuks ja nii ei saanudki teada, kes mängivad, või kes võitis. Jalgpall on igatahes nr. 1 spordiala nagu enamuses Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikides. Siis veel korra baarist läbi ja koju , kes magama, kes veel õppematerjali kordama.

PILDID: http://raigla.com/hipitripp/6

Nii, piir õnnelikult ületatud ja sihtkohaks võetud San Pedro, kus peaksime kohtuma meie kahe reisikaaslasega Kerli ja Annega, kellega laksid teed lahku Cancuunis. Piiriületus läks edukalt ja ka pitsatid passis olemas, isegi meie xxx läbis edukalt piri. Tekkisid küll pisikesed elektriprobleemid, kuid nendest saime näpitsatega jagu. Sõites San Pedro poole, täisnimega San Pedro La Laguna, asub siis Atitlan järve kallastel ja on ümbritsetud mägedega. Teepeal avastasime, et EMT´l pole siinkandis vist ühtegi roaming partnerit (mis imelik, sest Guatemala eestlaste seas nii popp koht:-))ja nii on meil vahemalt siit riigist lahkumiseni telefonisuhtlus peatatud.

Esimene peatus Catro Caminoses, et võtta välja raha automaadist, kuna tüdrukud kurtsid, et nemad oma kaartidega raha võtta ei saa. Kolm pangaautomaati ja viis kaarti andsid lõpuks tulemuse 1500 kohalikku raha. Välja saime võtta ainult ühe kaardiga ja peale seda läks automaat rikki. Mis seal ikka, lootsime teiste suuremate kohtade peale ja jätkasime sõitu. Jõudes pimedaks linna Solole ja eksides seal natuke, otsustasime teed küsida. Seal tehti meile kiiresti selgeks, et see tee, mis kaardi peal ja mida mööda plaanisime sõitan on vulkaani tee, tuleb kohe ära unustada, sest see pidi ikka liiga ohtlik olema. Seda korrutas ta kolm korda:-). Nõustusime teda uskuma ja keerasime xxx otsa ümber, et liikuda uute juhiste järgi. Jõudes bensiinijaama otsustasime, et küsime veel teed. Seal tehti meile selgeks, et öösel ei maksa siin üldse kusagil mujal liikuda, kui suurtel teedel, nii et parem on ööbida lähedalasuvas kohas nimega Los Encuentros. Mees rääkis ka, kuidas teda oli naisega röövitud. Sõitsid pimedas mööda teed ja kohas, kus mets teele lähedal, istuvad kaks meest automaatidega puu otsas ja kui lähedale jõuad, siis lasevad valangu auto ette. Kui siis peatud, jookseb kaheksa meest kohe relvadega sinu juurde ja käsutab autost välja. Auto tehakse täiesti puhtaks asjadest ja siis lastakse rahus edasi sõita. Kuna meie ostetud macheeta oli peidus tagumise istme all ja ei olnud just käeulatuses siis võtsime mehe nõu kuulda ja läksime ööbima. Kohalik hotell 150.- kohalikku(1kroon =0,75 kohalikku raha). See nii keerulise nimega, et hetkel ei pane seda kirja. Öö ilusasti mööda saadetud ja edasi teele San Pedro poole. Esimese öö saagiks jäi kohalikele meie tagumised ilukilbid:-).

Teed on Guatemalas sellised huvitavad, et küll on kive ja muda laviinina teepeale kukkunud ja küll lõppeb ühel hetkel hea tee lihtsalt ära ja hakkab mingi suurte aukudega teelõik. Seekord siis xxx ist viimast kiirust välja ei pigistanud ja nii me kusagil 60 ga kulgesime, sest iga kurvi taga võis üllatus oodata, ning neid kurve on siin palju. Kuna järv Atitlan on siinkandis üks madalamaid kohti, siis saime autoga laskuda kusagil....palju:-). Ainult kurv kurvi järel ja ikka allapoole. Pidurid pidasid seekord õnneks vastu ja nii jõudsimegi õnnelikult kohale. Leidsime ka tüdrukud ülesse ja saime ka ööbimise kaheks nädalaks tüdrukute naabritena. Ööbimine 800.- kohalikku kaks nädalat. Õhtul läksime kõik rõõmsalt taaskohtumise auks kohalikku baari, mida peab keegi inglane, kes siia elama jäänud. Kuna kaardiga maksta ei õnnestunud järjekordselt, siis jäi meie arve lahtiseks, nagu ikka vanade sõprade puhul:-).

Järgmine hommiks ärgates tegime viimased sissekolimised ja liikusime kooli poole, kus lootsime ka võtta hispaania keele tunde. Läbirääkimised osutusid edukaks ja nii saimegi jälle korra õpilasteks. Kooliga kaasneb ka tasuta kaiaki laenutus ja tasuta internet kohalikus kohvikus, mis pidevalt täis muidugi. Järgmine päev, ehk siis reede oli plaanis kooli poolt ekskursioon naaberkülla turule. Koha nimi siis Santiago Atitlan. Huvitavameid kohti oli see, kus giid viis meid kohaliku jumaluse juurde, kes asus mingis putkas ja keda kohalikud austasid siis kõva joomise ja suitsetamisega. Jumal ise pidigi jooma ainult tequiilat ja suitsetama kanepit. Kusjuures kanepisuitsetamine on San Pedro tänavatel legaalne. Tagasijõudes hakkas meie esimene koolipäev, mis kestis siis 2-6 ni. Vaene õpetaja, kes minuga tegeleb, aga suutsin talle siiski selgeks teha, kes olen ja kust tulen. Olavi sai naisõpetaja, kellega rohkem rääkis vist kohalikust elust. Naisevõtt pidi käima niimoodi, et reede ja laupäeva õhtuti kella kaheksast kümneni tulevad vallalised ja õiges eas tütarlapsed oma maja ette trepile istuma ja kui mõni noormees leiab tütarlapse meeldiva, siis saab temaga juttu rääkida. Ja nii pidi asi kestma kaks kuni kuus kuud, kuni ühel õhtul tütarlaps enam koju ei tule ja siis järgmisel hommikul kell viis lähevad noormehe vanemad naise vanemate juurde ja ütlevad, et asjad on nüüd nii, et teie tütar elab meie juures. Sealt edasi nädala paari pärast saavad kokku mõlema noore inimese kõik vanemad sugulased ja seal siis vaadatakse vastaspool üle ja loetakse sõnad peale. Kui õhtu möödub hästi, siis noormehe vanemad lähevad koju kana küpsetama, ja hommikul viivad naise sugulastele süüa. Ja siis sealt edasi ka pulmad kunagi.

Kuna saime teada reedel, et meil õnnestub laupäeva hommikul koos giidiga ronida kohaliku vulkaani otsa, siis otsustasime see õhtu baari vahele jätta ja puhata. Laupäeva hommikul kell kuus saime siis koolis kokku ja alustasime teed vulkaan San Pedro otsa, mille tipp asub 3020m kõrgusel merepinnast. Meie kui kõvad matkasellid otsustasime loobuda takso võtmisest vulkaani jalamile ja nii juhtuski, et kui jõudsime vulkaani jalamile, olime juba mõnusalt väsinud, sest arvan, et ka sinna oli oma mitu kilomeetrit jalutamist ja kusagil 500m tõusu.(pole kohalike käest veel teada saanud, kui kõrgel merepinnast see järv asub) Igaljuhul vulkaani jalamil oli vaateplatvorm, kust meie linnake paistis nagu peopesal. Kohaike jutu järgi pidi tippu jõudmine aega võtma kõige rohkem neli tundi, kui tõsiselt lonkida, meil treenitud eesti meestel ja naistel õnnestus see kusagil viie tunniga vallutada. Üles jõudes avastasime, et pilved olid meist kiiremad olnud ja nii piirdus meie vaatlus vaid pilvedega ja sekunditeks nägime ka maad kaugel all. Ja nagu sellest veel vähe, hakkas ka vihma sadama, mis tähendas, et allaminek osutus väga, väga libedaks. Mina suutsin kusagil viis korda korralikult pikali käia ja riided ilusasti ära määrida. Ja ma ei olnud ainuke. Õnneks jõudsime kõik ilusasti alla ja 7,5 tundi peale starti olime tagasi kodus. Soe duss ja külm õlu tegid olemise kõvasti paremaks, kuid kuna õhtul pidi koolis pidu olema, siis otsustasime 2-3 tundi siestat pidada ja magama me läksime.
Tõustes avastasin muidugi, et varvastest kuni puusadeni on kõik kohad meeldivalt valusad. Õiget matkaselli see muidugi ei sega. Võtsime riided kottidega kaasa ja viisime kohalikku pesumajja , kus ühe naela riiete pesemine maksab 4 kohalikku.(Jah, neil siin guatemalas on naelad ja gallonid) Vaatasin ka järele ja kohaliku raha nimetus on Quetzales, nende rahvuslinnu järgi. Otsustasime ka sööma minna, kuid ennem läksime koolist läbi, et teada saada, mis kell fiesta hakkab. Tuli välja, et kuna päeval sadas vihma, siis otsustati ära jätta, sest pidavat liiga külm olema. On alles kohalikud, täiesti tavaline eesti suve ilm siin. Mis seal ikka, läksime sööma( üle pika aja sai korralikku liha jälle:-) ) ja siis omaette tähistama esimest vulkaanitippu jõudmist.

Täna siis suuremaltjaolt puhanud, kuna vihma sajab ja kaiakidega sõitma ei soovinud kuidagi minna. Seniks aga tervitused Eestisse ja proovime teid siis kursis hoida meie tegemistega. Kui hispaania keele selgeks saan, siis järgmine sisestus just selles keeles:-).